Mõrv Palmstreet'i tänaval

Ühel reede õhtul toimus Palmstreeti tänaval asuvas majas karm mõrv, mida hakkas uurima kurjategijate hirm detektiiv McCane. Dektektiiv McCane oli 30-aastane mees. Ta ei olnud oma elus mitte kunagi ühtegi juhtumit ära lahendamata jätnud. Keegi ei teadnud, et tegelikult oligi süüdlaseks tema.
Ta leidis sündmuspaigalt palju asitõendeid. Ning saatis need laborisse. Dektektiiv ootas laborist tulemusi. Lõpuks jäi ta magama. Hommikul ärkas ta suure peavaluga. Ta läks politseisse ja tahtis ennast ülesse anda, kuna süümepiinad olid liiga suured. Talle aga öeldi, et mõrvar on juba leitud. Ta ei usukunud seda ja paari päeva pärast läks ta vanglasse, seda meest vaatama.
Selgus, et mees oli ta parim sõber. Ta oli sõnatu ja küsis miks too ennast üles andis. Vastuseks tuli, et sul on veel pikk elu ees, mina suren niikuinii varsti. Ta oli segaduses ja üritas mõista, mida ta selle all mõtles. Enne kui ta midagi välja jõudis mõelda, pidi sõber lahkuma. Pärast mehe külastamist läks ta jälle koju. Talle ei tulnud ühtegi muud mõtet, peale enesetapu.
Nii ta tegigi, kuid veidi oma surma, kirjutas ta kirja, kus seisis : Laske palun, mu parim sõber vanglast välja. Tema pole seda teinud. Seda tegin hoopis mina. Ma tean, et keegi ei kahtlustanud mind, kuid nii see päriselt oli. Hüvasti!
Järgmine päev, kui ta surnuna leiti, lasti ta sõber samuti vanglast välja. Sõber oli väga kurb, ja üks küsimus jäi veel õhku, kuidas sai ta teada et dektektiiv McCane oli tapja. See küsimus jäigi lahendamata ning selle vastust ei tea keegi peale McCane sõbra.

Kriminaaljutt

Mõrv Palaboldis

Toas oli vaid üks inimene ja ainus hääl, mis sealt kostis, oli selle inimese käes oleva sulepea krabin, kui seda rida rea järel mööda paberit veeti.
Polnud kedagi, kes oleks lugenud neid paberile veetavaid ridu. Ja kui seal olekski keegi viibinud, oleks ta vaevalt oma silmi uskunud. Sest see, mida seal kirja pandi, oli selge, pisiasjadeni hoolikalt läbi mõeldud mõrv. Kirja kirjutaja pidi olema kindlasti kogenud mõrvar. Aga kas tal see kuritegu korda läheb, ei tea keegi. Kas ta üldse viib kuriteo ise läbi või teeb selle musta töö ära hoopis palgamõrvar?
Läksid mööda päevad ja ühel ilusal hommikul avastati, et Palaboldi alusulas on toimepandud mõrv. Tapetud oli 35. aastane mees, Jonathan Hedge, kellel oli oma pood. Tapetut oli keegi piinanud ja, kui ta leiti, oli ta juba nädal aega surnud olnud. Tundus müsteeriumina, et nii väikese asula, kõige käidavamas kohas ei pandud laipa tervelt 7 päeva tähele. See tõstis esile küsimuse, kus ta tegelikult tapeti ja miks ta alles paar päeva hiljem avalikuse ette toodi.
Mõrva hakkas uurima Mrs. Catherine Foreman. Ta oli 30. aastane naine, kes elas üksi korteris. Kuigi loomadest ta eriti lugu ei pidanud oli tal kass. Kõigepealt läks ta Jonathan Hedge'i perekonnaga rääkima. Hedge'i perekonnal oli temast ainult heaed rääkida ja nende väidetel oli tal vaid üks vaenlane, Mr. Pearlybay. Mr. Pearlybay oli nimelt tapetu konkurent. Alati ävardas ta Jonathani poe kinni panna. Kord levitas ta laimu, et poes on müügil mürgised toidud.
Uurimisel leidis Mrs. Foreman sündmuspaigalt ainult ühe asitõendi, nimelt juuksekarva. Ta saatis selle otsemaid laborisse. Tuli välja, et see kuulus Mr. Pearlybayle. Mõrva uurimine lõpetati, kuna oli liiga vähe asitõendeid.
Möödus kümme aastat. Kui ühel päeval tuli jaoskonda mees. Ta rääkis, et oli kümne aasta eest mehe tapnud ja kartis seda tunnistada. See oli teda väga kaua piinanud ja ta ei suutnud seda enam taluda. Seepärast tuligi ta oma tegu ülestunnistama. Catherine ei tahtnud teda eriti uskuda, talle tundus, et keegi oli teda sündinud niimoodi ütlema.
Mrs. Catherine Foreman küsitles veel viimast korda süüdlast. Ta rõhutas, et kas Mr. Pearlybay on ikka kindel, et tema seda tegi. Lõpuks mees murdus ja rääkis, et Mr. Jonathan Hedge'i mõrvas oli tegelikult süüdi ta isa, aga ta käskis Mr. Pearlybay'l ennast mõrvariks tunnistada.
Keegi ei arvanud, et süüdi on Mr. Hedge. See oli tohutu üllatus ka Mr. Jonathan Hedge'i emale. Süüdlane pandi vangi ja Mrs. Catherine Foreman oli rahul, et kuritegu sai lahendatud.

Kodune ülesanne

"Vereplekid kõnniteel"

Vereplekid kõnniteel on lühijutt, mille on kirjutanud Agatha Christie. Jutu peategelasteks on miss Jane Marple ja Joyce Lempriere.
Jutt rääkis sellest, et Joyce Lempriere hakkas jutustama viis aastat tagasi toimunud loost. Nimelt arvati alguses, et see oli õnnetus, kuid tema kahtles selles. Surnud oli missis Darce, kelle laip leiti umbes nädal pärast ujumast mitte tagasi tulekut. Leides oli tal peahaav ja arvati, et ta oli vastu kaljuserva hüpanud ning selle tagajärjel surnud. Missis Jane Marple selgitas välja, mis oli tegelikult temaga juhtunud. Tuli välja, et missis Darce oli hoopiski mõrvatud.
Mulle meeldis see jutt, sest siin oli piisavalt põnevust ja midagi ei jäänud arusaamatuks. Jutu pealkiri oli samuti väga lugemakutsuv. Selles loos oli mu lemmiktegelaseks miss Jane Marple, sest ta tundus väga tark ja geniaalsete mõtetega naine. Varem ma midagi seesugust lugenud pole, kuid mulle jäi jutust väga hea mulje. Kindlasti tahaksin ma veel Agatha Christie teoseid lugeda, kuna kriminaalkirjandus tundub huvitav. Seda lugu soovitan ma lugeda peaaegu igas vanuses inimesele, kes pole nõrganärviline ja kellele meeldib lugemise ajal aktiivselt kaasa mõelda.
Ma ei kahetse, et seda juttu lugesin ja usun, et edaspidi tutvun veel Agatha Christie teostega.

Ülesanne 5

1. Kriminaalromaan koosneb kuriteost, selle uurimisest ja lahendusest, traditsioonilisteks tegelaskujudeks ohver, kuriteo uurja ja kurjategija.

2. Kriminaalromaani kolm liiki on dektektiivromaan, thriller ja kohtudraama.

3. Esimene kriminaalromaan oli Wilkie Collinsi "Kuukivi".

4. Sherlock Holmes ja doktor Watson on loodud Arthur Conan Doyle.
Hercule Poirot'i ja Arthur Hastings'i on loonud Agatha Christie.
Komissar Maigret'i on loonud Georges Simenon.
Perry Mason on loodud Erle Stanley Gardner.

5. Raymond Chandler hakkas kirjutama karmi koolkonna romaane.

Kriminaalkirjandus

Kriminaalkirjanduse loetelu:

"Fotosüüdistus"
"Tuukerkoer Torru"
"Kalle Blomkvist ja Rasmus"
"Sherlock Holmes ja doktor Watson"
"Emil ja salapolitseinikud"
"Miss Jane Marple"
"Isehakanud detektiivid"
"Sünnimärgiga naine"
"Andke alla, härra prokurör!"
"45-kaliibriline naeratus"

Sõnaseletus

Dektektiiv- salapolitseinik, nuuskur, nuuskija, sala.
Kriminaalne- kuritegelik, seadusevastane.

Sissejuhatus

Mina olen Eva. Mul on kartulikoore värvi juuksed ja rohelised silmad. Ma usun, et ma olen sõbralik, uudishimulik ja lõbus. Mulle meeldib kõige rohkem sõpradega olla ja muusikat kuulata.
Intenetti kasutan ma tavaliselt rohkem meelelahutuse pärast, aga alati tuleb ka koolitöid arvutis teha. Selle ajaveebi eesmärgiks on et me täidaksime ülesandeid, korrigeeriksime keelekasutust, et meie eesti keel oleks puhtam , mõistetavam, selgem, et me oskaksime huvitavat informatsiooni Internetist leida.