Kriminaaljutt

Mõrv Palaboldis

Toas oli vaid üks inimene ja ainus hääl, mis sealt kostis, oli selle inimese käes oleva sulepea krabin, kui seda rida rea järel mööda paberit veeti.
Polnud kedagi, kes oleks lugenud neid paberile veetavaid ridu. Ja kui seal olekski keegi viibinud, oleks ta vaevalt oma silmi uskunud. Sest see, mida seal kirja pandi, oli selge, pisiasjadeni hoolikalt läbi mõeldud mõrv. Kirja kirjutaja pidi olema kindlasti kogenud mõrvar. Aga kas tal see kuritegu korda läheb, ei tea keegi. Kas ta üldse viib kuriteo ise läbi või teeb selle musta töö ära hoopis palgamõrvar?
Läksid mööda päevad ja ühel ilusal hommikul avastati, et Palaboldi alusulas on toimepandud mõrv. Tapetud oli 35. aastane mees, Jonathan Hedge, kellel oli oma pood. Tapetut oli keegi piinanud ja, kui ta leiti, oli ta juba nädal aega surnud olnud. Tundus müsteeriumina, et nii väikese asula, kõige käidavamas kohas ei pandud laipa tervelt 7 päeva tähele. See tõstis esile küsimuse, kus ta tegelikult tapeti ja miks ta alles paar päeva hiljem avalikuse ette toodi.
Mõrva hakkas uurima Mrs. Catherine Foreman. Ta oli 30. aastane naine, kes elas üksi korteris. Kuigi loomadest ta eriti lugu ei pidanud oli tal kass. Kõigepealt läks ta Jonathan Hedge'i perekonnaga rääkima. Hedge'i perekonnal oli temast ainult heaed rääkida ja nende väidetel oli tal vaid üks vaenlane, Mr. Pearlybay. Mr. Pearlybay oli nimelt tapetu konkurent. Alati ävardas ta Jonathani poe kinni panna. Kord levitas ta laimu, et poes on müügil mürgised toidud.
Uurimisel leidis Mrs. Foreman sündmuspaigalt ainult ühe asitõendi, nimelt juuksekarva. Ta saatis selle otsemaid laborisse. Tuli välja, et see kuulus Mr. Pearlybayle. Mõrva uurimine lõpetati, kuna oli liiga vähe asitõendeid.
Möödus kümme aastat. Kui ühel päeval tuli jaoskonda mees. Ta rääkis, et oli kümne aasta eest mehe tapnud ja kartis seda tunnistada. See oli teda väga kaua piinanud ja ta ei suutnud seda enam taluda. Seepärast tuligi ta oma tegu ülestunnistama. Catherine ei tahtnud teda eriti uskuda, talle tundus, et keegi oli teda sündinud niimoodi ütlema.
Mrs. Catherine Foreman küsitles veel viimast korda süüdlast. Ta rõhutas, et kas Mr. Pearlybay on ikka kindel, et tema seda tegi. Lõpuks mees murdus ja rääkis, et Mr. Jonathan Hedge'i mõrvas oli tegelikult süüdi ta isa, aga ta käskis Mr. Pearlybay'l ennast mõrvariks tunnistada.
Keegi ei arvanud, et süüdi on Mr. Hedge. See oli tohutu üllatus ka Mr. Jonathan Hedge'i emale. Süüdlane pandi vangi ja Mrs. Catherine Foreman oli rahul, et kuritegu sai lahendatud.